Kõrvavalu

Allikas: Kuulmisabi - Kuulmislangus, Kuulmispuue, Tinnitus, Kõrvakuulmine, Meiere Tõbi, Kuuldeaparaat.

Kõrvavalu (lad. k. otalgia) võib esineda igas eas inimesel ning on harilikult põhjustatud põletikulisest protsessist kõrva piirkonnas. Lastel on kõige sagedasem põhjus keskkõrvapõletik, aga valu võib olla tingitud ka võõrkehast kuulmekäigus, traumast , väliskuulmekäigu põletikust. Kui kuulmekäik on väga avar, võivad ka külm õhk ja tuul põhjustada kõrvavalu, mis möödub soojas ruumis kiiresti. Valu võivad kõrva piirkonda kiirgudes põhjustada mitmesugused hammastega seotud hädad, lõualiigese probleemid, neelu- või kurgumandlipõletik. Kui kõrvalestatagune piirkond on turses ja punetab, tuleb arvesse tõsine, kuid harvaesinev keskkõrvapõletiku tüsistus- mastoidiit ehk nibujätkepõletik.

Täiskasvanutel ei saa pikaajalise ja eriti ühepoolse kõrvavalu puhul välistada kasvajalist protsessi. Keskkõrvapõletikku põevad kõige sagedamini imikud ja väikelapsed, kes on väga vastuvõtlikud kõikvõimalikele infektsioonidele. Usutakse, et koolieaks pole vaid veerand lastest keskkõrvapõletikku põdenud. Keskkõrvapõletiku esinemine imikueas on märgiks, et lapsel on ka edaspidi soodumus keskkõrvapõletike tekkeks. Väikelastel on ninaneelu keskkõrvaga ühendav toru ehk kuulmetõri väga avar.

Kuulmetõrve ülesandeks on õhurõhu reguleerimine välis- ja keskkõrva vahel, samuti keskkõrva „tuulutamine”. Viirusnakkuse korral tekib kuulmetõrves limaskesta turse ja häirub ventilatsioonifunktsioon, see loob soodsa pääsu bakteritele ninaneelust otse keskkõrva. Asja teeb hullemaks suurenenud ninaneelumandel ehk adenoid, mis omakorda takistab kuulmetõrve ventilatsioonifunktsiooni. Sellest tulenevalt on kõrvapõletiku ärahoidmiseks kõrvade „soojas hoidmisest” hoopis olulisem nina limaskesta turse alandamine ja nohu ravi.

Keskkõrvapõletik lisandub tavaliselt ülemiste hingamisteede põletikule. Laps muutub virilaks, nutab rohkem lamades ja öösiti ning katsub kätega valutavat kõrva, suuremad lapsed oskavad juba kaevata valu, samuti kõrvade „lukusolekut”. Esmaabiks saavad kodused lapsele anda valuvaigistit , näiteks paratsetamooli 10…15 mg/kg kehakaalu kohta, annust võib korrata 4…6 tunni järel. Abi võib olla ka magamisasendist kõrgema peaalusega. Varem ohtralt kasutusel olnud kõrvatilgad küll leevendavad valu, kuid tänapäeval neid ei soovitata, vastupidi – mäda eritumisel keskkõrvast on nad lausa vastunäidustatud - sisaldades alkoholi, võivad nad põhjustada valgu kalgendumise, mis takistab mäda väljumist. Kindlasti on vaja edasiste tüsistuste (korduvad keskkõrvapõletikud, sekretoorne otiit ehk limakõrv, kuulmislangus jms) vältimiseks konsulteerida arstiga, kes uurib lapse kõrva lähemalt, kontrollib kuulmekile liikuvust ning määrab lapsele vähemalt nädalaks antibakteriaalse ravi. Vanemate kui kaheaastaste laste puhul võib arst olenevalt leiust rahulikult ka 2-3 päeva antibiootikumi määramisega viivitada - kui lapse üldseisund on hea ja haigusnähud selle ajaga taanduvad, pole antibakteriaalne ravi vajalik. Ülioluline on ravida nohu ja taastada kuulmetõrve ventilatsioon. Kasulik on teha loputusi meresoolavee või füsioloogilise lahusega ning väikelaste puhul, kes ei oska veel ise nuusata, kasutada ninapumpa. Nuusata tuleks ühte ninapoolt korraga, et ninaneelus leiduv sekreet ei satuks keskkõrva. Kui haigustunnused vaatamata ravile püsivad, teeb kõrvaarst kuulmekilesse ava, kuhu asetatakse ventilatsioonitoruke, et tagada mäda väljapääs keskkõrvast.

Kolm-neli nädalat pärast keskkõrvapõletiku ravi lõppemist tuleks veelkord arstiga ühendust võtta. Arst teeb kindlaks, kas lapse kuulmine on taastunud, kuulmekile normaalselt liikuv ning trummiõõs täidetud õhuga. Vastupidisel juhul vajab laps edasisi uuringuid kõrvaarsti juures. Kui lapsel esinevad korduvad keskkõrvapõletikud (3 korda poole aasta jooksul või 4 korda aastas), on enamasti näidustud adenoidi eemaldamine.

Lastel tuleb ühepoolse kõrvavalu põhjusena arvesse võtta ka võõrkeha väliskuulmekäigus. Väikese võõrkeha saab eemaldada pintsettidega, parem on, kui seda teeb arst. Piinavat valu võib põhjustada kõrva sattunud putukas. Esmaabiks võib kõrva tilgutada vett või söögiõli- putukas kas ronib kõrvast välja või sureb . Kui võõrkeha jääb kõrva kauaks, võib hõlpsalt tekkida väliskuulmekäigu põletik.

Väliskuulmekäigu põletikku võivad põhjustada veel kuum ja niiske kliima, sage vee sattumine kõrva (ujujatel), kuulmekäigu vigastus (näiteks vatitikuga puhastades), mitmed nahahaigused (näiteks atoopiline dermatiit), mõned üldhaigused (suhkurtõbi). Seisundit eristab keskkõrvapõletikust see, et palavik puudub või on madal, kõrv on silmnähtavalt turses ja punane, katsudes väga valulik ja kõrvast võib väljuda sekreet. Väliskuulmekõigu põletik taandub enamasti lokaalse põletikuvastase raviga. Oluline on teostada ka loputusi füsioloogilise lahusega, misjärel tuleb kuulmekäik hoolikalt kuivatada.

Kõrva otsese trauma korral (kukkumine, löök vastu kõrva vms) viitavad kuulmekile vigastusele järsk valusööst, kuulmise langus ja vähene verine eritis kõrvast, keskkõrva vigastuse korral on veritsus tavaliselt ohtram. Sisekõrva vigastuse tunnusteks on peapööritus, kõrvavile ja oksendamine. Kõigil eelpoolnimetatud juhtudel tuleb kindlasti pöörduda kõrvaarsti vastuvõtule.

Kui kõrvavalu, lukusolek, kuulmise langus ja tasakaaluhäired tekivad järsul õhurõhu muutumisel (näiteks lennuki õhkutõusmisel/laskumisel) on tegemist barotraumaga. Põhjuseks on kuulmetõrve funktsioonihäire- äge või krooniline nohu, ninavaheseina kõverdus, suurenenud adenoid, ülalõuaurkepõletik. Probleemi ennetamiseks tuleks kasutada nina limaskesta turset vähendavaid ravimeid (pseudoefedriini) juba enne õhkutõusmist ning proovida lennukis neelatada suletud nina ja suuga.

Kokkuvõtteks- kui kõrvavalu vaevab, siis on omal kohal valu vaigistamine ja esmaabi, kuid edasiste probleemide vältimiseks on tark siiski oma arstiga edasise ravi suhtes nõu pidada.

Viited