Kurt

Allikas: Kuulmisabi - Kuulmislangus, Kuulmispuue, Tinnitus, Kõrvakuulmine, Meiere Tõbi, Kuuldeaparaat.

Kurt on inimene, kes ei kuule üldse või peaaegu mitte mingeid helisid (v.a. väga tugevat heli, nt. lennuki või suure veoauto müra). Kurtide emakeel on viipekeelt, mis produtseeritakse käte, keha ning näo miimika abil.

Eestis elavatest venekeelsetest kurtidest kasutab 80% pigem eesti viipekeelt, 20% vene viipekeelt.

Kurtide muud sidevahendid on televisioon, faks, e-post, veebikaamera ja Suhtlustakrvarad (arvutis) ning SMSid (mobiiltelefoniga). Kõige levinumad neist on kurtide jaoks Suhtlustarkvarad ja veebikaamera (viipekeele jaoks).

Paljud kuulmislangusega ja ka kurdid lapsed õpivad arusaadavalt rääkima, aga peab arvestama, et kõnelema hakkamine võib võtta kauem kui kuuljatel lastel ning et last tuleb kindlasti aidata ja juhendada. Mida varem alustada ja mida järjekindlam olla, sedaparem on tulemus.

Kui pere otsustab viipekeelse suhtlemise kasuks, peab arvestama, et viipekeele peaksid sel juhul omandama kõik pereliikmed, sest laps vajab arenemiseks omakeelseid suhtlus-partnereid.

Suhtlemisviise on kaks: visuaalne (viipekeelne) ja auditiivne (oraalne).

1) viipekeelne suhtlemine koos hilisema kakskeelse õpetusega koolis, kus kurdi lapse esimeseks keeleks on eesti viipekeel, lisaks saavad lapsed kooliaastate jooksul selgeks eesti kirjakeele ning osa viiplevatest kurtidest ka arusaadavalt rääkimise. Kui lapse suhtluskeeleks on viipekeel, on äärmiselt vajalik, et seda osataks ka kodus. Keele omandamiseks ja kinnistumiseks peaks kuuljate vanemate kurt laps ka hiljemalt kolmeaastaselt viipekeelsesse lasteaeda minema (Eestis ainult Tallinna Heleni kooli lasteaed).

2) oraalne suhtlemine, kus kasutakse suultlugemisele ja kuulmisjäägile toetudes suhtlemisel peamiselt kõnet. Oraalse õpetuse äärmuslikum pool on pelgalt kuulmisjäägile toetuv kuulamis- ja kõneõpetus ehk auditiiv-verbaalne õpetus. Kindlasti peab laps pidevalt kasutama kuuldeaparaate või implantaati, muidu on kuulamisoskuse omandamine võimatu. Oraalsed kurdid enamasti ei viiple, küll aga võivad kõnehäälikute mõistmiseks kasutada sõrmendeid. Paljud oraalselt suhtlevad kurdid saavad tavakoolis edukalt hakkama. Sageli, eriti liitpuudega kurtide lastega tuleb kasutada erinevate meetodite kombinatsioone, st totaalset kommunikatsiooni.

Kuuljate eksihoiakud kurtide kohta

Omamata teadmisi kurtuse olemuse ja kurtide tegelike probleemide kohta, on kuuljatel pahatihti hulk eksiarvamusi kurtide suhtes, mis ei raskenda ainult nendega suhtlemist, vaid võivad koguni soodustada konfliktide tekkimist. Kurt on ebaküps ja pole suuteline eluga kõrvalise abita toime tulema. Kahtlemata on kurdid objektiivses mõttes kuuljatega võrreldes normist kõrvalekalduvad inimesed.

Kuid nende kõrvalekalle piirdub üksnes kuulmismeele kahjustusega (nad lihtsalt ei kuule) ja see on ka kõik.

Kurdid on täiesti tavalise mõtlemis- ja vastutusvõimega inimesed, kes oskavad ise hinnata ja otsustada, mida nad vajavad ning soovivad ja mida mitte. Abi vajavad nad üksnes kahe erineva maailma vahelises kommunikatsioonis ja info hankimises. Kurdid on õnnetud ja haletsusväärsed. Kurtus tekitab probleeme elukorraldusega toimetulekul valdavalt kuuljatest koosnevas ühiskonnas. Kuigi kurtuses nähakse tavapäraselt vaid puuet, on selles kindlasti ka oma ilu ja võlu, mis väljendub näiteks unikaalses keeles (viipekeel), tihedas kogukondlikus ühtekuuluvustundes, traditsioonides jmt. Eeltoodu muudab kurdid eripärase ja haruldase kultuuri kandjateks ja esindajateks. Nad on tihti ise väga uhked selle üle, et nad üksnes ei tule toime eluga kuulvas ühiskonnas, vaid koguni (omal moel ja erilisel viisil) rikastavad eesti kultuuri. Ei oleks õige ega õiglane nende väärikust haletsemisega alandada. Selle asemel tuleks neid kurtide kultuuri kandmisel ja arendamisel toetada – eelkõige sel moel, et nad ise oma kurtust ei häbeneks.

Kurdid on harimatud, rumalad ja madalate vaimsete võimetega.

Niisugune ekslik mulje tekib kuuljates tavaliselt seetõttu, et kurtide eesti keele oskus on konarlik ja vigane.

Kurtidel on korrekstset eesti keelt (nii suulises kui ka kirjalikus vormis) omandada ja kasutada väga raske.

Ka on kurtide kasutatav visuaal-motoorne keel (viipekeel) hoopis teistsuguse struktuuri ja ülesehitusega, mis omakorda mõjutab nende suulist kõnet.

Seega on ebamõistlik ja väiklane pidada kurti inimest harimatuks üksnes seetõttu, et ta ei valda korrektselt auditiiv-verbaalset keelt (eesti keelt).

Viiplemisega kaasnevad ka näoilmed, samuti erinevad ja tihti kaugelt silmatorkavad suu- ja käeliigutused, mis võivad kuuljatele paista primitiivsusena. Vahel tõlgendavad kõrvalt vaatavad kuuljad kurtide viiplemisel väljendatavaid emotsioone, kehakeelt ja valjuhäälseid häälitsusi koguni agressiivsusena. Seda, et kogu keha kaasamata ning seejuures oma emotsioone demonstratiivselt esile toomata pole võimalik viipekeeles suhelda, kuuljad sageli ei tea.

Rumalusena paistab kuuljatele ka see, et kurdid kipuvad mitu korda kordama juba varem väljendatud mõtet või küsivad räägitut korduvalt üle. Tegelikult pole selle põhjuseks sugugi rumalus või kasinad vaimsed võimed. Kättesaadava informatsiooni krooniline vähesus on paljudes kurtides põhjustanud ebakindluse ja usaldamatuse. Nende elukogemus lihtsalt kinnitab, et ebameeldivuste ja möödarääkimiste ärahoidmiseks tuleb rääkida ja küsida ikka veel ja veel, kuni ei jää enam vähimaidki kahtlusi, et kommunikatsioon on häireteta õnnestunud. Kurtide harimatuks pidamise põhjuseks võib olla ka asjaolu, et nende lugemus on üldjuhul väike. Kurtidele on raamatutes (eriti ilukirjanduses) kasutatav keel liiga keeruline. Tekstis võib olla pikki lauseid, palju otsese tähenduseta ja samas mitmetähenduslikke sõnu, sõnakordusi, ülekantud tähendusi, mis teevad teksti mõistmise kurdi jaoks keerukaks. Siingi pole põhjuseks kurtide vaimsete võimete piiratus, vaid eesti keele valdamise tase.

Kurdid on tummad (neil puudub võime ennast keeleliselt väljendada).

Niisugune ekslik mulje tekib kuuljates tavaliselt seetõttu, et tavaliselt kurdid ei räägi ning viiplemine näib kuuljatele võõristava vehkimisena.

See aga ei tähenda sugugi, nagu kurdid ei oskaks või ei oleks suutelised ennast keeleliselt väljendama.

Nad lihtsalt teevad seda rääkimise asemel viibeldes. Kuuljad aga ei teagi pahatihti, et viibeldes on kurtidel võimalik end väljendada mitte sugugi vähemates nüanssides ja tunde- ning tajuvarjundites kui kuuljatel rääkides. Nii uskumatu, kui see ehk esmapilgul kuuljatele ei tundu, on ka viipekeeles võimalik sosistada ja karjuda, esitada luulet ja laulda, väljendades erinevaid meeleolusid.

Kurdid on ebaviisakad ja ebakultuursed.

Esimest korda kurtide hulgas viibides võivad kuuljad kokku puutuda helide ja käitumisviisiga, mis võivad olla ehmatavad ja tuua kaasa ebameeldivaid aistinguid. Nii näiteks koputatakse sageli omavahelise kontakti saamiseks või kopsitakse jalaga vastu maad, vilgutatakse tuledega, isegi karjutakse. Sobimatuna, sageli ka ehmatavana võivad kuuljatele näida viiplemisega kaasnevad kummastavad häälitsused (mõminad, oiged, karjatused, liiga tugev hääl jt). See tuleneb tegelikult asjaolust, et kurdid ei ole kuulmismeele kahjustuse tõttu võimelised ise tajuma neid helisid, mis nende suhtlemisega vahel täiesti spontaanselt kaasnevad. Halvas mõttes tähelepanu võib vahel tõmmata ka jalgade häälekas lohistamine kõndides, mööbli ja toidunõudega kolistamine ja söömisega kaasnevad matsutamine või luristamine. Kurdid selles aga käitumuslikke, kõlbelisi ega kultuurilisi probleeme ei näe, sest kuulmiskahjustuse tõttu ei kuule nad neid helisid.

Seega pole siin vähimalgi määral tegemist kultuuritusega, mida saaks tõlgendada ebaviisakusena. Eeltoodust nähtub, et kurtide maailm pole sugugi vaikne, nagu võiks esmapilgul arvata, ning et

kirjeldatud ilmingud ei tulene kurtide lugupidamatusest või ebakultuursusest, vaid eelkõige sellest, et nad ise ei kuule, missuguseid helisid nad tekitavad.

Seega, kuna kurdid ei kuule helisid enda ümber, ei saa nad reguleerida enda tekitatud helide valjust, mistõttu tuleks kurtidele juba õige väikesest peale õpetada, missuguseid kuuljatele ebameeldivaid helisid nende käitumine võib tekitada ja kuidas neid vältida.

Artikleid ajaloost

Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 41, 15 oktoober 1923

Hambad kuulewad paremini kui kõrw.

Mitmesugustel juhtumistel on tähele pandud, et kõrw ei ole mitte kõige parem kuulmise abinõu.

Kui kurdile anda hammaste wahele wiiuli keel ja lasta pingule tõmmata nõnda, et sellel keelel wõimalik mängida, 
siis kuuleb kurt hammastega neid hääli, kusjuures talle hääled mahedamatena ja meeldiwamatena paistawad kui kõrwadega kuulajatele.

Viited