Kurttumm

Allikas: Kuulmisabi - Kuulmislangus, Kuulmispuue, Tinnitus, Kõrvakuulmine, Meiere Tõbi, Kuuldeaparaat.

Veel XX sajandi alguses kasutati kuulmiskahjustusega inimeste tähistamiseks terminit kurttumm (deaf and mute; deaf and dumb; Taubstumme; глухонемой).

Eesti Eripedagoogika terminoloogia (1990: 13) defineerib kurttumma kui kurti, kes ei valda artikuleeritud kõnet Eesti Entsüklopeedia (1990: 235) – kui kuulmisvõimetusest tulenevat kõneoskuse puudumist. Traditsiooniline surdopedagoogika keskendus kurtide häälikulise kõne arendamisele, mistõttu kurttummadeks nimetati neid kurte, kes ei vallanud häälikulist kõnet. Puhtsuulise meetodi õitseajal (alates 1958.a. N. Liidus) saavutasid kurdid eriõpetuse tulemusena hääldus- ja suultlugemise oskuse, mistõttu muutus ka nimetus – kurttummadest said kurdid (Basova, Jegorov 1984: 275-279). Seega võib arvata, et terminite erinevus tulenes omal ajal ametlikult koolis kasutatavast terminoloogiast, s.t. keelest, mida kurtide õpetamisel tunnustati. Kui varasemal perioodil kasutati suhtlemiskeelena üksnes artikuleeritud (häälikulist) kõnet (eesti keel), siis viimasel ajal aktsepteeritakse sellena ka viipekeelt. Mõttetäpsust, terminite eristusvõimet silmas pidavas erialaterminoloogias tähistab tumm inimest, kes ei saa rääkida, teisisõnu, kes ei suuda produtseerida arusaadavat kõnet ja kellel puuduvad häälekurrud (hääleorganid) või on nende talitlus puudulik (Moore, Levitan 1993: 135). Nende puuduste all aga kurdid ei kannata. Moore ja Levitan (1993) põhjendavad termini kurttumm kasutamist tänapäevalgi paljudes USA ajalehtedes ja ajakirjades asjaoluga, et sõna tumm justkui lisaks lugudele “värvi”. Näiteks teeb pealkiri “Kurttumm naine tapetud” kurdist ohvrist justnagu rohkem ohvri, kui oleks “Kurt naine tapetud”. Ka eestikeelses ajakirjanduses on analoogseid näiteid märgata (“Kurttumm vägistas naise”, Pärnu Postimees 1996). Siiski ei peeta tänapäeval seda terminit sobivaks, seda isegi igapäeva kõnepruugis nii tema ebatäpsuse kui ka pejoratiivse varjundi tõttu. Kõige sobilikumaks hinnatakse Moore ja Levitani (1993) järgi liigitust kurt /deaf/; vaegkuulja (nürmik) /hard of hearing/ ja kuulmiskahjustusega /hearing-impaired/. Viimane on kasutusel kõigi kurtuse astmete:

kerge, mõõduka ja sügava kuulmiskahjustuse puhul. 

Lähtuvalt keelekasutusest eristatakse “oraalseid kurte” (suhtlemisel toetuvad eelkõige suultlugemisele ja kuulmisjäägile, omavahelisel suhtlemisel eelistavad viibeldud eesti keelt) ja “viipekeelseid kurte” (tunnistavad viipekeelt, kasutavad seda keelt tema eri vormides nii suhtlemisel kuuljatega kui ka omavahelises kommunikatsioonis). Keelelis-kultuurilise eristuse pooldajad määratlevad kurtust ja sellega seostuvaid nähtusi kurtuse tekkeaja ja keelekasutuse põhjal. Näiteks eristavad mitmed autorid termineid Kurt ja kurt /Deaf : deaf; Gehörlos : GEHÖRLOS/ (Klima, Bellugi 1972; Nash 1978; Rutherford 1988; Woodward 1982; S. ja P. Wilcox 1991; Moore, Levitan 1993). Väikese algustähega kirjutatud kurt justnagu püüaks kurtust kõrvale heita, sellest vabaneda või seda ületada ning integreeruda kuuljate ühiskonda, samastada end kuuljatega. Kurdid suure algustähega või suurtähtedega kirjutatuna identifitseerivad end kurtuse kaudu, tunnustades kurtide kultuuri ja oma keelt - viipekeelt. Eksisteerib ka äärmuslik seisukoht, et tõelised Kurdid, kes moodustavad kurtide kooskonna tuumiku, kannavad pärilikku kurtust (neid on kurtidest umbes 10%). Viimaste arvates pole 90% kurtidest, ükskõik kuidas nad end ei määratle, “piisavalt kurdid”. Viidates Owen Wrigleyle, kinnitab Paales (2000:11), et kurt isik oma vaba tahte kohaselt otsustab ise, millest ta enesemääratluses lähtub.

Viited

  • Viipekeele Proffessionaalne areng Eestis - 2002 - Regina Toom.