Kurtus

Allikas: Kuulmisabi - Kuulmislangus, Kuulmispuue, Tinnitus, Kõrvakuulmine, Meiere Tõbi, Kuuldeaparaat.

Kuulmisvõimetus e. kurtus on võimetus kuulda helisid. See on kuulmispuude raskeim vorm. Tinglikuks kurtuse piiriks on kuulmislävi 70–80 dB (tavalise vestluse tugevus umbes 60 dB)[1]. Väiksema kuulmiskahjustuse inimesi nimetatakse vaegkuuljateks.

Maailmas, eelkõige kurtide kogukonnast tulenevalt on märgata kahte erinevat lähenemist kuulmispuudele:

  • meditsiiniline.
  • sotsiaalne.

Meditsiiniline lähenemine

Meditsiinilise lähenemise juures on kurtuse põhiliseks kriteeriumiks kuulmislanguse määr, pööratakse tähelepanu eelkõige kuulmislanguse sügavusele, selle arendamisele ning suulise kõne omandamisele.

Meditsiinilise klassifikatsiooni järgi on normaalse kuulmise ja nürmuse piiriks 15-20 dB ning nürmuse ja kurtuse piiriks 70-80 dB. Absoluutset kurtust esineb harva, enamikul on siiski säilinud reaktsioon tugevale helile.

Sotsiaalne lähenemine

Sotsiaalse lähenemise puhul on aga kriteeriumiks inimese enda hinnang. Oluline on see, kelleks inimene ise ennast peab, kellena identifitseerib. Siin käsitletakse kuulmispuudega inimesi keelelis-kultuurilise vähemusrühmana. Oluline on kurtide oma keele – viipekeele olemasolu.

Viipekeelsed ja oraalsed kurdid.

Loomulikult põhineb ka see hinnang meditsiinilistel uuringutel, spetsialistide, vanemate, sõprade jt. Soovitustel (eriti laste puhul), aga neil on siiski rohkem abistav ja suunav tähendus.

Uurimused on näidanud, et 17,7% (1 6-st) täiskasvanud elanikkonnast moodustavad kuulmispuudega inimesed. Ligikaudu 1-2 last tuhandest sünnib kurdina. Järjest enam pööratakse tähelepanu ema rasedusele ja lootele, et võimalikult vara toimuks diagnoosimine. Varajane diagnoosimine on oluline kogu lapse hilisemale arengule. Õigeaegne ja õige abi loob eeldused lapse mitmekülgsele arengule.

Mainitud kaks erinevat lähenemist kurtidele on eksisteerinud läbi ajaloo: 19. sajandil Clerc ja Bell:

Laurent Clerc oli kurtide õpetaja Prantsusmaal ja Ameerikas. Ta sündis 1785. aastal Prantsusmaal. Ühe-aastaselt kukkus ta kaminasse ja tema parem näopool sai tules kannatada. Tema vanemad olid kindlad, et kuulmiskahjustus ja lõhna tunnetuse puudumine said alguse õnnetusele järgnenud kõrgest palavikust. Clerc ise peab end sünnipäraseks kurdiks.

Alexander Graham Bell oli teadlane (leiutas telefoni), ta oli kuulja, abielus inglisekeelse hariduse saanud lapseeas kurdistunud naisega. Nägi kurte eelkõige puudega inimestena, kellele on vaja õpetada kõnet.

Vastandlikud seisukohad kurtide kui sotsiaalse grupi käsitlemisel:

Sarnased vastandlikud lähenemised kurtusele on jõudnud ka tänasesse päeva ja on olemas kurtide endi enesemääratluses. Kurdid ja vaegkuuljad, kes pigem identifitseerivad end kuuljana, peavad kuulmise puudumist puudeks, võib ette tulla ka oma puude täielikku eitamist (ei kasutata isegi tõlke, kuigi ise kõnest aru ei saa ja suhtlemisel tekib segadusi ja probleeme). Teine osa peab end eraldi allkultuuriks, kes kasutab teist keelt, kuid seeläbi pigem rikastab maailma, kui oma maailma vaesemana tunnetab (enamasti pärilikud kurdid).

Kurtuse defineerimine

Eestikeelse terminoloogia osas valitseb siin mõningane ebaselgus: kasutatakse üsna mitmeid nimetusi – kurt, kurttumm, nürmik, poolkurt, vaegkuulja, raskeltkuulja, poolkuulja jms.

  • kurdid (Eestis ca 1400 – 1600)
  • vaegkuuljad (Eestis kuni 200 000)
  • neist kahest grupist viipekeelseid kurte Eestis ca 2000

Valdava osa kuulmislangusega inimeste – VAEGKUULJATE - kuulmist on meditsiinilise ja surdotehnilise abiga võimalik erineval määral rehabiliteerida – s.t., et nad on võimelised teatud situatsioonis oma kuulmisjääki info- ja kommunikatsioonikanalina kasutama. Vaegkuuljate põhiprobleemid on seotud meditsiiniabi ja surdotehnikaga. KURTIDE puhul pole see aga seni õnnestunud (va implantatsioon). Kurtide põhiprobleemid on ennekõike seotud alternatiivse (visuaalse) kommunikatsiooniga.

Kurtus meditsiinilisest aspektist

Kuulmisorganid

Kõrv koosneb välis-, kesk- ja sisekõrvast. Välis- ja keskkõrvas toimub helide juhtimine, sisekõrvas paiknevad kuulmis- ja tasakaaluanalüsaatorite retseptorid.

kõrva siseehitus

Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja väliskuulmekäigust. Väliskuulmekäik algab lehtritaolise süvendina kõrvalesta välisel pinnal, mille ees on kõhreline kõrvanukk, mis katab eestpoolt väliskuulmekäigu avaust. Väliskuulmekäik kulgeb S-kujulise kanalina horisontaalselt sisse- ja vähe ettepoole. Väliskuulmekäik on keskmiselt 3,5cm pikk ja lõpeb kuulmekilega. Viimane eraldab väliskõrva keskkõrvast, kuuludes ise keskkõrva juurde. Kuulmekäiku vooderdab nahk, mis sisaldab vaigunäärmeid, rasunäärmeid ja karvu. Vaigunäärmed eritavad vaiku, millel on kaitseülesanne.

Keskkõrva moodustavad kuulmekile, trummiõõs, kuulmetõri, ja nibujätke, mis on omavahel ühenduses. Kuulmekile läbimõõt on ca 9-11mm ja paksus 0,1mm. Trummiõõs on ca 1ml mahuga õhkusisaldav ruum, mis asub oimuluu püramiidis. Trummiõõnes paiknevad kuulmeluukeste ahelik ja lihased. Kuulmeluukesi on kolm: vasar, alasi ja jalus. Kuulmeluukesed on omavahel ühendatud liigeste ja sidemete abil, moodustades liikuva ahela kuulmekile ja esikuakna vahel. Kuulmetõri ühendab ninaneelu trummiõõnega. Sellest 1/3 on luuline, ülejäänud kõhreline osa. Luuline kuulmetõrve käik on avatud, kõhreline tavaliselt pilutaoliselt suletud, avaneb neelamisel ja haigutamisel. Sisekõrv koosneb luulabürindist ja selle sees olevast kilelabürindist. Luulabürinti piirab trummiõõs, millega ta on ühenduses esiku- ja teoakna kaudu. Keskkõrvast

sisekõrva viib esiku- e. ovaalaken. Esikuaknas asub jaluseplaat. Sisekõrval on kolm osa: esik, tigu ja poolringkanalid. Poolringkanalid asetsevad eri tasapindades. Tigu kujutab endast teokarbitaolist spiraalkanalit. Tigu (kohlea) on jaotatud kaheks osaks ja on täidetud vedelikuga. Membraanil (basilaarmembraanil), mis kohlea kaheks osaks jaotab, on tuhanded (20-24 000) kuulmiskiud. Jalasi poolt ovaalaknale edasi antud võnked panevad võnkuma vedeliku ja membraani, basilaarmembraani võnkumisel puutuvad karvarakkude karvakesed kokku kattemembraaniga ning sel momendil muudetakse mehaaniline võnkumisenergia elektriliseks närviimpulsiks. Edasi kulgevad elektrilised närviimpulsid mööda kuulmisnärvi peaajju.

Välis- ja keskkõrvas toimub helide juhtimine, sisekõrvas nende muutmine elektrilisteks närviimpulssideks. Vastavalt sellele, missuguses kuulmisorgani osas kahjustus on tekkinud, võime rääkida kas konduktiivsest või neurosensoorsest kuulmiskahjustusest. Konduktiivse (juhtiv kurtus) kuulmiskahjustuse puhul on takistatud helivõngete edasiandmine väliskõrvast keskkõrva. Selline seisund on sageli mööduv, eriti väikestel lastel ja võib olla põhjustatud vedelikust kõrvas (glue ear). See võib mööduda iseenesest, või tehakse väike operatsioon, väike lõige kuulmekilesse keskkõrva puhastamiseks. Konduktiivse kurtuse puhul on enamasti abi kuuldeaparaatidest. Inimese kõne on vaikne, ta kuuleb oma kõnet luukuulmise abil.

Neurosensoorne kurtus esineb, kui kahjustatud on kohlea kuulmiskiud. See võib olla pärilik, haiguse, ravimite kasutamise, plahvatuse või pikaaegse müra tagajärg. Harvem on neurosensoorse kurtuse põhjuseks kuulmisnärvi kahjustus. Mõlemal juhul ravivõimalused puuduvad. Kuulmislangus vanas eas ongi enamasti neurosensoorne. Kui juhtteede kahjustus on ühes ajupooles enne juhtteede ristumist, siis kahjustub kuulmine ühes kõrvas. Kuulmisteede osaline kahjustusülevalpool ristumist põhjustab mõlemapoolse kuulmislanguse, kahjustus on suurem vastaspoolel. Kuna kuulmisaparaadid suurendavad helitugevust, siis on nad neurosensoorse kuulmiskahjustusega inimestele vähe kasulikud. Inimese kõne võib olla küllaltki vali ja moonutatud, sest tal on raskusi omaenda hääle kuulmisega.

Paljud inimesed, kel on neurosensoorne kuulmiskahjustus, on leidnud, et nad ei talu tugevaid helisid. Helitugevuse suurendamine annab ebaproportsionaalselt suure tundlikkuse heli valjusele. Seepärast võivad nad vahel öelda: “Ära karju, ma ei ole kurt!” Tugevad helid, eriti kui nad on võimendatud kuuldeaparaadis, võivad inimesele olla valulikud. Karjumine teeb öeldu mõistmise tunduvalt raskemaks, sest helid saavad rohkem moonutatud ja tekitavad valu.

Kurtuse põhjused

Kuni 60% juhtudest (30-60% kõikidest neurosensoorse kurtuse juhtudest) jääb kurtuse põhjus teadmatuks (1991, Inglismaa).

Kuulmiskahjustus võib olla kaasasündinud või omandatud:

Kaasasündinud

  • pärilikkus (5%)

Päriliku kurtuse puhul on kolm erinevat olukorda: (a) dominantne; (b) retsessiivne; (c) soost sõltuv. Dominantse puhul võib olla ainult ühel vanemal kurtuse geen, sel juhul on 50% tõenäosus, et laps on kurt. Retsessiivse kurtuse puhul kuulevad mõlemad vanemad normaalselt, juhul kui laps saab mõlemalt vanemalt retsessiivse kurtust põhjustava geeni, sünnib laps kuulmislangusega. Sellisel juhul on 25%-line tõenäosus, et laps on kurt. Soost sõltuvad päriliku kurtuse põhjused on tingitud kromosoomianomaaliast. nakkushaigused ema raseduse ajal: punetised. sünniaegsed kahjustused: enneaegsus, rh-konflikt, hapnikuvaegus.

Omandatud

  • nakkushaigused: meningiit, mumps, leetrid, tuulerõuged jm.
  • keskkõrvapõletik
  • peatraumad
  • ravimite kõrvaltoime

Keskmiselt tuleb igal aastal juurde 4-5 sünnipärast kurti ja umbes 16 hiliskurdistunut, kuigi aastate lõikes võib täheldada olulisi erinevusi. Järsult suurenes kurdistunute arv II maailmasõja perioodil ja 60-date teisel poolel, mil mõne aasta kestel tuli kurte juurde tavapärasest ligi 2 korda rohkem ja seda nii sünnipäraste kui hiliskurdistunute osas. Viimasel juhul on tõenäoliselt tegemist antibiootikumide mõjuga.

Kuulmispuuete klassifikatsioonid

Erinevatel andmetel elab Eestis umbes 1500-2000 kurti (sündinud kurdina või varakurdistunud), s.o ligikaudu 0,1% elanikkonnast.

Kurte, kes midagi ei kuule, on äärmiselt vähe (2-3%). Kuulmist testitakse erinevate kõrgustega helide juures. Tavaliselt kasutatakse 5 sagedust: 250, 500, 1000, 2000 ja 4000 Hz (võnget sekundis) - kõne diapasoon 500 - 4000 Hz. Näit: madalama sagedusega helid - 25-500Hz ä, u, õ; keskmise sagedusega - 500-2000Hz ei, ii, d; kõrged helid üle 2000Hz s, f, h.

Kuulmislangust mõõdetakse dB-s, mis on heli valjuse mõõtühik. Ühik on oma nime saanud Alexander Graham belli nime järgi. Kasutatakse dB skaalat 20-140ni

lävi

Näiteks:

  • 10dB = puulehtede sahin;
  • 20dB = linnu laul;
  • 30dB = sosinkõne 1m kauguselt;
  • 60 dB = tavaline vestlus;
  • 70 dB = koera haukumine;
  • 80 dB = vali muusika;
  • 120 dB = lennuki mürin;
  • 130 - 140 dB = valuaisting.

Kuulmistestide tulemusena saadakse audiogramm, mis näitab kui suur on kuulmislangus dB-s erineva sagedusega helide juures.

Kuulmislanguse sügavusest lähtudesloetakse kurtuseks kuulmislangust üle 70 - 80 dB. Samas võib madalama sagedusega helide vastuvõtmise võime olla suhteliselt enam säilunud. Tugev nürmus 50 - 80 dB, keskmine aste 20 - 50 dB, kerge nürmus 15 - 30 dB. Seega loetakse nürmuseks kuulmislangust üle 15 dB. Piiriks nürmuse ja kurtuse vahel 70 - 95 - 100, piir muutub üha hägusemaks. Täpset piiri ei saagi tõmmata, sest suure kuulmislanguse korral ei olene see mitte ainult dB-st, vaid sellest, kuidas olemasolevat kuulmisjääki on ära kasutatud ning kellena identifitseerib end kuulmispuudega inimene ise.

Seotud mõisted

Viited

  • Eesti Kurtide Liit välja otsitud 5.01.10